Avakontserdi annab sel aastal Serbia “imelaps”, noor täht Sabrina Vlaskalic, kes on võitnud esikoha 24-l maailma olulisemal kitarrikonkursil, ning saanud lisaks veel üle 10 eripreemia. Peale sellist võitude maratoni on temperamentne serblanna oodatud esineja juba kõikjal Euroopas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Avakontserdil kuuleme kitarrirepertuaari säravamaid teoseid, mida Sabrina suudab mängida tõelise meisterlikkusega. Saame kuulata ka pisut Balkani muusikat, mille mängimiseks kitarr on ideaalne instrument.

Argentina muusika on kitarrisõprade absoluutseks lemmikuks olnud kogu aeg. Festivali teisel päeval kuuleme musitseerimas Eesti publikule hästi tuttavaks saanud Patrick Zeoli’t. Argentina-Iiri päritolu muusik on tuntud hea Lõuna-Ameerika rahvamuusika tundjana ja lisaks kitarrile samuti suurepärase charangomängijana. Charango on väike kitarr, ülimalt väljendusrikas pill Argentina ja Boliivia muusika mängimiseks. Seekordsel kontserdil kõlabki Argentina muusika nii kitarril kui ka charangol. Tõeline eksootika.

Kreeklanna Elena Papandreou on kindlasti kõigi aegade üks parimaid naiskitarriste. Elena on võitnud mitmed prestiižikad kitarrikonkursid, nende seas Guitar Foundation of America, Maria Callase nim. konkurss Kreekas ja Alessandria konkurss Itaalias. Tänaseks on temast saanud täht, kes annab kontserte maailma mainekamates kontserdisaalides nagu Carnegie Hall, Musikverein Viinis jne. Elena on pärjatud mitmete tähtsate muusikaauhindadega, temale on muusikat kirjutanud Roland Dyens, Nikita Koshkin ja paljud Kreeka tuntud heliloojad, kõik teosed on salvestatud plaadifirmadele Naxos ja Bis. Elena kontserdil Tallinnas kuuleme ka rohkelt Kreeka muusikat. Leo Brouwer on õelnud: „kui tahate kuulata täiuslikku poeesiat kitarril, kuulake Elena Papandreou mängu.“

Tallinna kitarrifestivali lõppkontsert on kitarrimaailma suursündmus Põhjamaades. Eestis pole siiani käinud nii auväärset kitarrikunstnikku. Meil on võimalik nautida kitarrilegendi Oscar Ghiglia kontserti, mis on maailmas üha haruldasemaks jääv sündmus. Oscar Ghiglia kuulub Andres Segovia järgse põlvkonna väljapaistvamate kitarristide hulka. Pärit Toskaana kuulsast kunstnike ja muusikute suguvõsast oli noor Oscar valiku ees, kumb tee valida, muusika või kunst, andekas oli ta võrdselt mõlemal alal. Muusika jäi siiski peale, kuid värvikus tema isiksuses on just see, mis on teinud temast nii armastatud interpreedi. Oscar Ghiglia on teinud hiilgava karjääri, tema kontserdid on olnud oodatud sündmusteks kõikjal maailmas, solistina või partneriteks sellised muusikud nagu Victoria de Los Angeles, Jean-Pierre Rampal, Giuliano Carmignola ja paljud paljud teised. Oscar Ghiglia on õpetanud üle 20 aasta Baseli Muusikaakadeemias, selle aja jooksul on tema juures õppinud parimad kitarristid kõikidelt kontinentidelt. Andres Segovia “pärandas” oma Siena meistrikursused Accademia Chigiana’s just Oscar Ghigliale pidades teda oma töö vääriliseks jätkajaks. Tõeliselt haruldane sündmus Tallinnas.

Lisaks kõigele eelpool kirjutatule saame iga päev kell 16.00 toimuvatel kontsertidel kuulda head kitarriklassikat, palju uut eesti muusikat ja Eestis esmakordselt kõlavaid teoseid Soome heliloojatelt. Maailma esiettekandena kõlab Andrea Talmelli teos “La Passione”, mängib Soome noorema põlvkonna väljapaistvamaid kitarriste Patrik Kleemola. Suure hulga ilusat uut kitarrimuusikat on kirjutanud Lauri Jõeleht ja Ranno Nurmsaar, kuuleme seda Eesti noorte kitarristide esituses.

Häid muusikaelamusi,
kohtumiseni kitarrifestivalil!
Tiit Peterson

Ta on paljude rahvuslike ja rahvusvaheliste konkursside laureaat. Sabrina on võitnud üle 10 eriauhinna ning 24 esikohta kitarrikonkurssidel üle kogu maailma:
1. preemia ja eripreemia Andres Segovia nimelisel Euroopa noorte kitarristide konkursil (Velbert, Saksamaa, 2004)
1. preemia Sinaia rahvusvahelisel kitarrifestivalil (Rumeenia, 2004)
1. preemia ja eripreemia rahvusvahelisel konkursil “Giovani Chitarristi” (Mottola, Itaalia, 2005)
Mitu esimest preemiat ja eriauhinda rahvusvahelisel konkursil “Guitar Art Festival” (Belgrad, Serbia, 2004,2006, 2007)
1. preemia ja kaks eripreemiat rahvusvahelisel konkursil “Guitar Art Summer Fest” (Herceg Novi, Montenegro, 2006)
1. preemia ja kaks eripreemiat (klassikalise kitarripala parima esituse eest ja “EMCY Art for Music prize”) . “Anna Amalia” noorte kitarristide konkursil (Weimar, Saksamaa, 2007)
1. preemia ja eripreemia (Parim noor esineja) rahvusvahelisel konkursil “Split Guitar Festival” .(Split, Kroaatia, 2008)
2. preemia ja eripreemia (parimale hispaania muusika esitajale) “Julian Arcas International Classical Guitar.Competition” (Almeria, Hispaania, 2008)
1. preemia rahvusvahelisel konkursil Niksic Guitar Festival” (Niksic, Montenegro, 2008)
2. preemia ja eripreemia (Bachi teose parim esitaja) Iselrohni rahvusvahelisel kitarristide konkursil (Saksamaa, 2008)
2. preemia rahvusvahelisel konkursil Forum Gitarre Wien” (Austria, 2008)
2. preemia rahvusvahelisel konkursil “Music and Guitarfestival Weikersheim” (Saksamaa, 2008)
Konkursi “Zuidlaren Guitar festival”võitja (Holland, 2008)
1. preemia rahvusvahelisel konkursil „Guitar Art Festival“ (Belgrad, Serbia 2009)
Vlaskalic on mänginud koos erinevate orkestritega, näiteks Ciudad de Almeria Orchestra, dirigendiks Mr. Michael Thomas.
Sabrinat on nimetatud uueks Ida Prestiks ja teda peetakse üheks talendikamaks nooreks interpreediks. Noorusele vaatamata on ta andnud juba palju kontserte ja meistrikursusi üle kogu Euroopa (Itaalia, Holland, Saksamaa, Rumeenia, Bulgaaria, Türgi, Kreeka, Ungari, Hispaania, Sloveenia, Montenegro, Serbia…)
Zuidlareni kitarrifestivali zürii on õelnud: „Üks tänapäeva paljutõotavamaid andeid…“

Ta on ka nõutud ning tunnustatud kitarripedagoog ja annab meistriklasse paljudel Euroopa kitarrifestivalidel ning õppeasutustes.

Lisaks kitarrile on Patrick Zeoli suur kirg charango, millel ta meisterlikult mängib. Charango on väike kitarr, talle omase mängutehnika ja kõlamaailmaga, mis pakub eriliselt väljendusrikkaid võimalusi just argentina, boliivia ja peruu muusika mängimiseks. Charangoga tegi Zeoli tutvust juba teismelisena ning on sellele pillile truuks jäänud tänaseni, tutvustades koos oma ansambliga “Los Ympossibles” charango võimalusi, traditsioonilist repertuaari ja sulandumist tänapäevasesse universaalsesse muusikasse.

Papandreou on võitnud esikoha kolmel rahvusvahelisel konkursil: Maria Callas (Kreeka), Gargnano (Itaalia), Alessandria (Itaalia) ja teise koha konkursil Guitar Foundation of America. Talle on omistatud ka auhind NAXOS, mis andis talle võimaluse salvestada selle kompanii egiidi all kaks soolo-CDd. Enne seda oli ta salvestanud viis plaati, praegu teeb Elena koostööd Rootsi kompaniiga BIS, kus ta plaadistas Nikita Koškini ja Roland Dyensi loomingut. 1992. aastal sai Elena Papandreou Ateena Akadeemia poolt iga kahe aasta järel väljaantava preemia “Spyros Motsenigos”, mis on eriline autasu väljapaistvate muusikaliste saavutuste eest.

Elena Papandreou on esinenud enamikus Euroopa riikidest, samuti USAs, Kanadas, Venezuelas, Puerto Ricos, Brasiilias, Mehhikos, Kolumbias ja Jaapanis. Koos Euroopa kontserdisaalide programmiga Rising Stars andis ta kontserte Euroopa mainekamates kontserdisaalides: Vienna Musikverein, Kölni Filharmoonia, Birmingham Symphony Hall ja Ateena kontserdimaja. Ta on mänginud ka Tšaikovski kontserdisaalis Moskvas ja Queen Elisabeth Hallis Londonis. 1998. aastal toimus tema debüüt New Yorgi Carnegie Hallis.

Elena Papandreou on esinenud koos teiste väljapaistvate muusikutega, nagu kitarristid Oscar Chiglia, Alirio Diaz, Roland Dyens, Nikita Koškin, Evangelos Boudounis, viiuldajad Leonidas Kavakos ja Gerardo Ribeiro, lauljad Vasso Papantoniou ja Herbert Lippert ning flötist Stella Gadedi. Papandreou on esinenud sooloartistina koos Ateena ja Thessaloniki riiklike orkestritega, samuti niisuguste orkesritega nagu the Camerata Orchestra, the Orchestra of Colours, the Orchestra of Patras, the Orchestra of Alessandria, the Istanbul Chamber Orchestra, the Bucharest Philharmonic ja the ESMDM orkester Monterreys, Mehhikos. Tema esinemisi on salvestanud Kreeka TV ja Raadio, Radio France, Deutsche Welle ja Türgi televisioon.
Elena Papandreou õpetab Makedoonia Ülikoolis Thessalonikis ja juhendab koos Oscar Ghigliaga suvekursusi Incontri Chitarristici di Gargnano Itaalias.
Heliloojate hulgas, kes talle on oma teoseid pühendanud, on niisugused kuulsused nagu Nikita Koškin (muuhulgas kontsert kitarrile ja orkestrile), Roland Dyens, Nikos Mamangakis (muuhulgas kontsert kitarrile ja orkestrile), Evangelos Boudounis, Giorgos Koumendakis ja Dimitris Nicolau.
Oma etteastete eest on Elena Papandreou pälvinud ülistavaid arvustusi muusikamaailma väljapaistvaimatelt esindajatelt ning innukaid kiidusõnu Kreeka ja välismaiselt pressilt. Leo Brouwer on öelnud: „Kui tahate kuulata täiuslikku poeesiat kitarril, kuulake Elena Papandreou mängu.“ The Washington Post nimetas teda poeediks kitarril ja kreeka ajaleht Ta Nea kirjutas: nüüd kohtute ühe suurima interpreedi, Elena Papandreouga [...] kriitikud vaikivad… kui muusad kõnelevad.”

Pärast Santa Cecilia konservatooriumi lõpetamist algasid tema “selliaastad” suure meistri Andres Segovia juures, kes avaldas suurimat mõju tema hilisemale arengule. Andres Segovia “pärandas” oma Siena meistrikursused Accademia Chigianas just Oscar Ghigliale, pidades teda oma töö vääriliseks järglaseks.

Oscar Ghiglia on loonud selliseid kitarriõpetuse tugipunkte nagu Aspeni Muusikafestivali kitarriosakond (Colorado, USA), samuti Festival de Musique des Arcs ja Incontri Chitarristici di Gargnano, olnud Cincinnati ja San Francisco konservatoorimite resideeriv või külalisprofessor, samuti õpetanud Juilliardis ja Evanstoni ülikoolis. Kõigis nendes keskustes on ta arendanud ja väärtustanud noori talente ning täiustanud nende interpretatsioonioskusi.

Paljud heliloojad on kirjutanud ja pühendanud Oscar Ghigliale muusikat, nende seas Giampaolo Bracali ja Franco Donatoni.
Sooloesinemiste kõrval on Oscar Chiglia olnud lava- ning salvestuspartneriks sellistele nimekatele lauljatele nagu Victoria de Los Angeles, Jan de Gaetani, Gerald English, John mc Collum, flötistidele J.P.Rampal ja Julius Baker, ansamblitele Juilliard String Quartet, the Emerson String Quartet, the Cleveland String Quartet, the Quartetto d’archi di Venezia, the Tokyo String Quartet; viiuldajatele Giuliano Carmignola, Franco Gulli, Salvatore Accardo, Regis Pasquier; vioolamängijatele B. Giuranna ja P. Zuckerman, tšellistidele K. Adam, A. Roman ja L.Varga, kitarristidele E. Fisk, S.Fukuda, L Guerra, Antigoni Goni ja Elena Papandreou. Chiglia oli International Classic Guitar Quartet (rahvusvaheline klassikalise kitarri kvartett) asutajaliige, selle kvarteti koosseisus mängivad vahelduvalt Benjamin Bunch, O. Koga, Anders Miolin, S. Schmidt ja Andreas V.Wangenheim.

Viimastel aastatel on valminud Oscar Ghiglial Stradivariuse plaadifirmaga 2 CD d J. S. Bachi lautoteostega ja Manuel Ponce muusikaga.
Oscar Ghiglia on õpetanud üle 20 aasta Baseli Muusikaakadeemias, kus tema juhendamisel on õppinud suur osa maailma kitarristide paremikust.
Märtsis 2008 tähistas grupp tema endisi õpilasi Ghiglia 70. sünnipäeva kontsertide, loengute ja meistriklassidega New Yorgis, Mannesi muusikakoolis, nimetades seda ettevõtmist THE GHIGLIA LEGACY. (“Ghiglia pärandus”). Analoogne üritus toimus New Yorgis ka 2009. aastal.

Renata Fusco on klassikalise tantsuhariduse omandanud laulja-näitleja-tantsija. Ta on võtnud ka džässtantsukursusi Cannes’I Rosella Hightower’s Centre de Danse Internationalis ja lõpetanud oma õpingud Napoli San Carlo teatris Margarita Trajanova juhendamisel. Laulmist õppis ta mitmete meistrite – Aldo Reggioli, Edith Martelli, Ester Orell ja Andrea Del Giudice käe all. Renata Fusco esinemisampluaa on väga lai, ulatudes ooperist operettide ning muusikalideni, samuti on ta osalenud paljudel konkurssidel, pälvides 1999. aastal Itaalia Muusikateatrite parima naisinterpreedi preemia Rizzo rolli eest muusikalis “Grease”. Ta on andnud oma hääle ka paljudele animafilmidele, salvestades filmikompaniidele Warner Brothers, Walt Disney, Dream Works ja Twentieth Century Fox.
Alates ajast, mil ta pühendus varajasele muusikale, on ta pälvinud palju tunnustust ning tema häält on hinnatud viimaste aastate üheks kaunimaks ja ehedamaks. Koos lautomängija Massimo Lonardiga on ta plaadistanud Leonardo da Vinci ajastu muusikal põhineva “La figurazione delle cose invisibili” (“Nähtamatute asjade esitlus”).

Milaanos sündinud Massimo Lonardi lõpetas Milaano Konservatooriumi kitarri erialal Ruggero Chiesa õpilasena, võttes õpingute ajal paralleelselt ka kompositsioonitunde. Konservatooriumi lõpetamise järel keskendus ta lautomuusikale ja renessansi ning barokiaja teoste esitamisele, juhendajaks kuulus Hopkinson Smith.
Praegu peetakse Lonardit üheks parimaks lautomängijaks Euroopas ja ta on aktiivselt tegev „vana kontinendi” erinevates kammeransamblites ning esineb tihti ka solistina. Tema diskograafia hõlmab kümneid CD-sid Ricordi, Erato, Teldeci, Tactuse, Jeklini, Nuova Era, Stradivariuse, Edelweissi ja Agorà firmamärgi all ning märkimisväärse hulga monograafilisi plaate, pühendatud Francesco da Milano, Pietro Paulo Borrono, Joan Ambrosio Dalza ja Vincenzo Capirola loomingule, lisaks itaalia barokiaja lautomuusika antoloogia, kogumikud Luys Milani vihuelateostest ja John Dowlandi lautomuusikast. Viimatimainitud plaat sai “Musica e Dischi” parima instrumentaalmuusika salvestuse aastaauhinna. Massimo Lonardi on Pavia Civico Istituto Musicale ja Veneetsia Vanamuusika Kooli lauto ja kammermuusika professor.

Maurizio Piantelli sündis Põhja-Itaalias Lodis. Õppis klassikalist kitarri ja hiljem lautot Massimo Lonardi juhendamisel. On täiendanud end Nigel Northi ja Jakob Lindbergi meistriklassides. Piantelli on spetsialiseerunud 16. ja 17. sajandi muusika esitamisele, mängides lautot, archiliutot, teorbi ja barokkkitarri. Ta teeb koostööd paljude nimekate varajase muusika ansamblitega nagu Conserto Vago, Sacro & Profano, Accademia Serenissima (Veneetsia), Capella Leopoldina (Austria), Ensemble Chiaroscuro, I Solisti Veneti, Concerto Italiano jt.
1992. aastal moodustas Piantelli ansambli Laus Concentus ja on koos sellega teinud palju kontserdireise kogu Euroopas. Ta on salvestanud üle 50 heliplaadi selliste tuntud firmamärkide all nagu Opus 111, Tactus, Naxos, Symphonia ja Naive.

Villanelle

“Harmoonia on sobivaim sõna kirjeldamaks Anastasia Bardina loovust”
“World of Guitar” Magazine

“Anastasia Bardina on laval kui elav kirg. Tal on erakordselt jõuline temperament. Siin puutume kokku inimesega, kes ei ole täiuslik muusik mitte ainult oma tehnilises võimekuses, vaid kogu olemuse ja mõtteviisi tõttu”
Nikita Koškin, helilooja ja kitarrist

“Anastasia Bardina loob oma kontsertidel erakordseid dramaatilisi kontraste. Ta on üks harvadest muusikutest, kes julgeb publiku silme all muutuda. Kahe erineva instrumendi täiusliku esitajana jätkab ta arhailise vene seitsmekeelse kitarri traditsioone, mängides suure vaimustusega ka tänapäeva heliloojate teoseid.”
“Radio Russia”. Kitarriklassika programm.

“Vapustav tehnika. Peeneimad nüansid. Emotsionaalne, kirglik kunstnik. Täpne kompositsioonide reastus. Perfektne kuue- ja seitsmekeelse kitarri käsitsus. Kõik ülalmainitu ütleb meile vaid üht – tõeline talent. Vaata, kuula ja imetle!“
“Culture”, “Braavo, kitarr!”

“…Anastasia Bardina esinemine Iisraeli festivali ajal oli rabav triumf isegi nende jaoks, kes olid teda juba Venemaal kuulnud ja näinud – niisuguse harda imetlusega võttis public teda siin vastu. Israeliidid näitasid põhjamaalastest tunduvalt suuremat kirglikkust.”
“Teema variatsioonidega”, Iisraeli nädalaleht “Windows”.

“…Anastasia Bardinal on harukordne võime jagada oma energiat kuulajaskonnaga. Ükski teine vene kitarrist, vaatamata oma professionaalsusele, ei suuda luua publikuga nii vahetut kontakti. Iga Anastasia kontsert on pidupäev! Ta äratab teis võime armastada”.
“Evening Archangelsk”

Ajaloost võiks tuua hulga näiteid selle kohta kuidas mõned instrumendid arenevad, muutuvad ja kuulsust koguvad, samal ajal kui teised unustusehõlma vajudes muuseumieksponaatideks muutuvad.
Venemaal oli seitsmekeelne kitarr oma iseloomuliku häälestusega populaarne kaks sajandit, 18. sajandi keskpaigast kahekümnenda keskpaigani. Tema hiilgeajaks loetakse Venemaa ajaloo Kuldaega – 19. sajandit. Muusikud ja poeedid armastasid seitsmekeelset kitarri, kuna selle unikaalne tämber sarnanes täpselt tolle ajastu vene laulude ning romanssidega.
Kitarrikunsti arengulugu Venemaal on äärmiselt huvitav. Itaalia muusikud tõid 17. sajandil Venemaale 5-keelse kitarri, kuid see ei saanud kuigi populaarseks ning jäi lihtsalt eksootiliseks kaunistuseks. 19. sajandi alguses kohtus vene publik kuuekeelse hispaania kitarriga, mis oli Euroopas väga populaarne. Venemaal tutvustasid pilli kuulsad välismaised muusikad nagu M. Giuliani, F. Sor jt.
Võit prantslastest sissetungijate vastu 1812. aastal tõstis vene rahva rahvuslikku iseteadvust ja stimuleeris patriotismi kõigis ühiskonnakihtides. Kasvas huvi oma maa rikkaliku kultuuripärandi, eriti rahvalaulu vastu. “Linnaromanss” saavutas laia populaarsuse. See põhines rahvalauludel ja esindas vene muusikakultuuri unikaalset kihti. 18. sajandi viimasel kümnendil esilekerkinud seitsmekeelne kitarr oli oma harmoonilise häälestuse ja tämbri poolest rahvalaulule kõlaliselt väga lähedane. Saatepillina häälele andis ta võimaluse väljendada “Linnaromansi” peamiseks teemaks olnud isiklike kannatuste poeetilisust erilise peenetundelisuse ning sügavusega.
Hoolimata seitsmekeelse kitarri laia populaarsuse hääbumisest Venemaal tuleb tõdeda, et viimasel ajal on selle pilli vastu huvi taas tõusnud ja tänu Anastasia Bardina meisterlikule esinemisele võib ajalugu ka seitsmekeelse kitarri jaoks pöörata uue lehekülje. Loodame, et tema õpilaste hulgast leiame varsti uusi säravaid nimesid, kes ei lase unikaalsel instrumendil maailmapildist kaduda.

Estonia Teatri priimabaleriin Kaie Kõrb lõpetas 1980. aastal Tallinna Koreograafiakooli Ilse Adussoni ja Tiiu Randviiru käe all. Samal aastal sai temast „Estonia“ balletisolist. 1985. aastal võitis ta III preemia 5. Rahvusvahelisel balletitantsijate konkursil Moskvas.
Kaie Kõrb on esinenud koos Maia Plissetskaja ja Vjatšeslav Gordejevi truppidega Hispaanias, Itaalias, Saksamaal, Araabia Ühendemiraatides; samuti Vladimir Vassiljevi trupiga Ameerika Ühendriikides, Mehhikos, Prantsusmaal ning Berliini Riigiooperi trupiga Jaapanis. Lisaks on ta esinenud Filipiinidel, Argentiinas, Rootsis, Taanis, mitmes Kesk-Ameerika riigis, Portugalis, Poolas ja paljudes Venemaa linnades.
Kaie Kõrbi tantsupartneriteks on olnud Juri Jekimov, Tiit Härm, Viktor Fedortšenko, Viktor Barõkin, Oliver Matz, Vjatšeslav Gordejev, Viesturs Jansons, Stanislav Jermakov, Ivan Kornejev, Sergei Bassalajev jt.
Rolle: Tuhkatriinu (Prokofjevi „Tuhkatriinu“), Carmen (Bizet’/Štšedrini „Carmen“), Odette/Ottilie (Tšaikovski „Luikede järv“), solist (Pugni „Pas de quatre“), Tulilind (Stravinski „Tulilind“), Raimonda (Glazunovi „Raimonda“), Kleopatra (Lazunovi „Antonius ja Kleopatra“), Diselle (Adami „Giselle“), Prostituut (Bartoki „Võlumandariin“), Julie (Rangströmi „Preili Julie“), Julia (Prokofjevi „Romeo ja Julia“), Candelas (de Falla/Murdmaa „Suur võlur – armastus“), Aurora (Tšaikovski „Uinuv kaunitar“), Renata (Skrjabini/Murdmaa „Tuleingel“), Esmeralda (Pugni/Petipa/Dolguđini „Esmeralda“), Anna (Štšedrini „Anna Karenina“), Undiin (Kallosi/Murdmaa „Pulmareis“), Cassandra (Schiavoni/cannito „Cassandra“) jpm.
1991 – Teatriliidu näitlejapreemia „Preili Julie“ eest
1996 – „Suure Vankri“ naisnäitleja peapreemia
2000 – „Phillip Morris“ preemia IX rahvusvahelisel Baltikumi balletifestivalil Lätis
2004 – Valgetähe III klassi teenetemärk

Tiit Peterson on tänase Eesti väljapaistvamaid kitarriste. Õppis Tallinna G. Otsa nim Muusikakoolis Vladimir Katkovi kitarriklassis ja prof Juri Judini juures Moskvas. On end täiendanud selliste suurmeistrite nagu Leo Brouweri (Kuuba) ja Roberto Ausseli (Argentiina) juhendamisel. On pidevalt oodatud esineja muusikafestivalidel Eestis, Skandinaaviamaades ja Euroopas. Kontserdireisid on teda viinud pea kõikidesse Euroopa maadesse. Tiit Petersoni partneriteks on Eesti parimad muusikud, kellest pikemaajalised koostööd on olnud flötistide Tauno Saviaugu ja Neeme Punderiga, akordionist Allan Jakobiga, viiuldajate Ülo Kaadu, Maano Männi ja Harry Traksmanniga, tsellistide Aare Tammesalu ja Pärt Tarvasega. Vokaalsolistidest on Petersoni kauaaegsed partnerid Leili Tammel, Iris Oja, Teele Jõks, Liina Saari ja kontratenor Ka Bo Chan. Kohtumine vene kitarrilegendi Anastasia Bardinaga viis duoprojektini, millega muusikud andsid üle 50 kontserdi mängides ka sellistes ebatraditsioonilistes kohtades nagu öisel Leigo järvel ligi 6000 kuulajale. Kitarriduo partneriks on olnud veel ameerika kitarrist Eric Jones, kellega oli suur turnee mööda Eesti kontserdipaiku. Eksootilisematest projektidest võiks nimetada Lõuna Ameerika muusikat charangole ja kitarrile koos Patrick Zeoliga. Tiit Peterson on plaadistanud kõik olulised Eesti muusika teosed kitarrile ja palju muud muusikat. Flötist Tauno Saviauguga on valminud CD “Mystical Uniting” 20. sajandi muusikaga flöödile ja kitarrile, ning CD “Eesti Portreed” millel kõlavad duole kirjutatud eesti heliloojate teosed. Aastatepikkune koostöö on olnud metsosopran Leili Tammeliga, mille tulemusena on sündinud 2 CD-d Kuldar Singi 2 väga omanäolise suurteosega, mis kuuluvad eesti kammermuusika tippteoste hulka: „Karje ja Vaikus“ Federico Garcia Lorca luulele ning „Aastaajad“ Juhan Liivi luulele. Salvestanud CD-le “White Concert” Eesti heliloojate kitarrikontserdid koos Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga Vello Pähna juhatusel. Koostöös vene helilooja ja džässkitarristi Alexander Vinitskyga valmisid uued kitarripalad Raimond Valgre kaunimatest meloodiatest, mis Peterson on salvestanud CD-le “Veel viivuks jää”. 2003. aastal mängis ta Peeter Vähi „White Concerto“ kitarrile ja orkestrile Peterburi Filharmoonia Suures saalis koos Moskva kammerorkestri ja dirigent Vladislav Bulahhoviga.
Tiit Petersoni lai repertuaar ulatub 16. sajandi muusikast uusimate heliteosteni. Esitanud korduvalt Vivaldi kitarrikontserte pea kõigi Eesti orkestritega ja mitmete Soome orkestritega sealhulgas ka legendaarse dirigendi Jorma Panula juhatusel. Tiit Petersoni üheks armastatuimaks perioodiks muusikaajaloos on 19. sajandi kitarrimuusika, nn.”Kitarrimuusika kuldaeg”. Tolle ajastu muusikat esitab ta kontsertidel ajastu pillil, mis on koopia Fernando Sor`ile kuulunud Louis Panormo valmistatud “romantilisest” kitarrist. Peterson on andnud oma romantilisele kitarrile nimeks “Dali vuntsid” olles veendunud, et ekstravagantne kunstnik on oma vuntsiveidruste ideed saanud just selliste kitarride roopide kujudest. Kirgliku nüüdismuusika esitajana ja propageerijana on Tiit Peterson väga palju inspireerinud Eesti heliloojaid looma uusi teoseid kitarrile – talle on kirjutanud muusikat René Eespere, Peeter Vähi, Tõnu Kõrvits, Raimo Kangro, Kuldar Sink, Urmas Sisask, Ester Mägi, Jaan Rääts jt. Tuntud kitarriheliloojatest mujalt on talle kirjutanud muusikat Kai Nieminen ja Jorge Cardoso. Lisaks aktiivsele interpreeditegevusele on Tiit Peterson koolitanud terve uue põlvkonna Eesti kitarriste.