Meediakajastus

Elamusrohke VIII Tallinna Kitarrifestival

Tänavune Tallinna Kitarrifestival, arvult kaheksas, algas esmakordset festivaiajaloo jooksul galakontserdiga. Avakontsert “Põhjamaise kitarrimuusika ilu” toimus 9. juunil Mustpeade majas. Teosed olid valitud selliselt, et galal olid omavahel kordumatud esinejate koosseisud ja neid ühendas vaid üksainus ühine nimetaja – helilooja Rene Eespere. Autorikontserdil asid üles klassikalise kitarri mängijad Donato D`Antonio (Itaalia), Tiit Peterson, Vahur Kubja, viiuldaja Harry Traksmann, flöödimängijad Neeme Punder ja Tauno Saviauk ning sopran Aurelia Eespere; Vahetekstidega oli muusikaelamust rikastamas helilooja ise. Artistid esitasid omavahel kombineerudes ja soleerides Eespere kitarrile ja kitarriansamblitele komponeeritud teoseid alates kõige vanemast – “Evocatiost” kitarrisolistile – kuni uusima teoseni kitarriduoni “Ante Diem”. Viimane on kirjutatud käesoleval aastal ja kanti ette Tiit Petersoni ja Donato D`Antonio poolt. Avakontserdi kõrghetk oli minu jaoks “Trivium” flöödile, viiulile ja kitarrile. Heliloojat ajendasid seda looma olulised sündmused isiklikus elus ning võimalik, et just seetõttu on selles teoses lisaks eesperelikult kaunile helikeelele ka sõnades kirjeldamatuid sügavusi. Eesti muusika ja muusikute kontsert oli ka festivali finaal “Elektroakustilised maastikud” 15. juunil Tallinna Teletornis, esinejateks Riho Sibul ja Robert Jürjendal. Kuulda sai Tallinna Kitarrifestivali kontekstis uudset helikeelt – muusikat, mis on improvisatsioon, kuid ei ole džäss ja milles on oma väga kindel roll elektroonikal.

Eesti muusika kontserdid moodustasid seitsmepäevasele festivalile väga sobiva raamistiku. Nende kahe vahele mahtus aga veel viie päeva jagu muusikaüritusi, sealhulgas kolm soolokontserti, üks kitarrikvarteti, üks bandoneoni/decacordi duo kontsert; kolm õpituba ja juba traditsiooniks kujunenud kolmepäevane kontserdisari “Noored Talendid”.

Soolokonserdid toimusid 10. juunil Mustpeade Majas (Renato Serrano Tšiilist), 11. juunil Kumu Auditooriumis (Andrew York Ameerika Ühendriikidest) ja 14. juunil Mustpeade Majas (Rémi Boucher Kanadast).

Serrano ja Boucheri kontserdid tõid rõõmsa tõdemuse, et klassikaline soolokitarrikunst ei ole festivalidelt kadunud. Kumbki artist pakkus publikule võimalust osa saada klassikalise kitarri laiast repertuaarist virtuoosses esituses. Boucheri trumpideks olid kaks artisti enda kompositsiooni – üks neist vene ja teine hiina muusika motiividel ja kui mitte maailma, siis vähemalt Mustpeade Maja valget saali vallutav temperament.

Ameeriklasest helilooja/kitarrist Andrew York andis kontserdi, mis koosnes suures osas, kuid mitte täielikult omaloomingust. York on heliloojana mitmekülgne ja inspireeritud väga erinevatest muusikastiilidest keskaja muusikast kuni rock`n rolli ja dzässini.

Duo Dryades esines 12. juunil Mustpeade majas. Kaks soomlannat Kristina Kuusisto ja Mari Mäntylä musitseerisid vastavalt bandoneonil ja decacordil – kümnekeelsel kitarril. Selle klassikalise kitarri täiendatud versiooni võttis umbes 50 aastat tagasi kasututusele kitarrist Narciso Yepes. Tegemist on haruldase ja põneva koosseisuga, mille muutis eriti suurepärasemaks meisterlikult temperamentne esitus ja mitmekesine repertuaarivalik.

Aquarelle Guitar Quartet Suurbritanniast esines 13. juunil Mustpeade majas. Esitusele tuli filmi- ja muud muusikat, enamasti ansambliliikmete endi poolt kvartetile seatud ja juba seepärast huvitav kuulata, et tegemist ei olnud kitarrikontserditel paljukuuldud repertuaariga. Kontserdi avas “Grand Solo” – ilmselge kummardusena kitarrihelilooja Fernando Sorile, kes teose küll algselt soolona lõi. Küllap aga osutus see võimas teos ühe pilli jaoks liiga “suureks” ja nii ta kvartetile seatigi (arranžeerinud Sergio Assad).

Tahaksin tänavust festivali kui tervikut iseloomustada ainult väga heade ja väga-väga heade sõnadega. Esiteks rõõmustas Eesti muusika ja artistide rohkus. See ei ole patriotistilik avaldus – meil lihtsalt on palju head kitarrimuusikat ja selle esitajaid ning nende seadmine rajataguste artistide sekka on väga teretulnud. Festival oli meeldivalt mitmekesine, seda väga elegantsel ja maitsekal moel. Meelde jäid väikesed rikastavad nüansid – palmase ja charango kasutamine kitarrikvarteti poolt, Soome daamide perkussioon oma instrumentidel, kitarri häälestamine tšello helikõrgusele Andrew Yorki poolt. Eriti meeleolukas oli aga päikeseloojangu jälgimine 170 m. kõrgusel teletornis vahetult pärast lõppkontserdi viimaseid helisid.

Aet Mikli
kitarripedagoog

Ajakirjast MUUSIKA 8/9 2013

Rémi Boucher Tallinna TVs

Kitarrifestival 2013 TTVs