Renato Serrano on üks oma põlvkonna väljapaistvamaid tšiili kitarriste, ta on võitnud auhindu enam kui viieteistkümnel rahvusvahelisel klassikalise kitarri konkursil, nende hulgas 1. preemiad Andrés Segovia (2011), José Tomási (Petrer, Hispaania, 2006) ja Ciudad de Vélez-Málaga (Málaga, Hispaania, 2005) konkurssidel.

Serrano lõpetas oma muusikaõpingud kiitusega Tšiili ühes mainekamas muusikakõrgkoolis Alejandro Peralta Beheri käe all. Hiljem omandas ta magistrikraadi USAs Arizona Kaunite Kunstide Koolis, juhendajaks professor Thomas Patterson. Praegu on tal lõpetamisel doktoritöö samas õppeasutuses. Õppetöö kõrval omandab ning jagab ta kogemusi ka õpetajana.

Serrano on soleerinud koos mitmete orkestritega: Andrés Segovia Orkester, Tšiili Sümfooniaorkester, sümfooniaorkester Cambra XX (Hispaania), Albacete Sümfooniaorkester (Hispaania), Kataloonia Orkester (Hispaania), Santiago Ülikooli orkester (Tšiili).

Lisaks on ta andnud ka soolokontserte paljude nimekate kitarrifestivalide programmi raames nii Tšiilis kui ka Argentinas, Brasiilias, Mehhikos, Hispaanias ja USAs. Hiljuti kutsuti teda esinema ühele Hispaania tähtsaimale festivalile – José Tomás International Guitar Festival –, kus tal oli õnn esineda koos Leo Brouweriga.

Serrano on osalenud mitmete festivalide žürii töös, andnud meistriklasse ning esinenud loengutega paljudel festivalidel ja muusikakonverentsidel. Lähiaja plaanide hulka kuulub meistriklasside andmine koos teiste mainekate õppejõududega nagu Ricardo Gallen, Eduardo Isaac, Roberto Aussell, Aniello Desiderio, Carles Trepat, ja Marcin Dylla.

Pälvinud 2011. aastal stipendiumi Northern Trust / Virginia Piper Award, saab Serrano pühenduda uurimistööle XIX sajandi kitarrimuusikast. See töö on teda kokku viinud oma ala tipptegijatega ja andnud võimaluse intervjueerida üht tähtsaimat musikoloogi, doktor Antonio Martín Morenot.

Käesoleval ajal aitab Serrano eriline side tšiili kitarrimuusika repertuaariga tal arendada ja ette valmistada mitmekülgset programmi, mis ühendab tšiili rahvamuusika stiile – cueca, tonada ja vals – nüüdisheliloojate rafineeritud helikeelega.

Nii nagu kõik Ladina-Ameerika riigid, on ka Tšiili pika raske protsessi jooksul erinevate kultuuride ning etniliste gruppide segunemise käigus omandanud kultuuriidentiteedi, mida tunneme tänapäeval. On loogiline järeldada, et sellise kultuuridesulami muusikaline järelkasv valdab esitusstiilide laia valdkonda, alates tšiili (kaasa arvatud indiaanimuusika) rahvamuusikasse ulatuvatest juurtest kuni kõige peenemate muusikaliste väljenduslaadideni, millel on tugev akadeemiline euroopalik mõju. Selles keerulises keskkonnas on kitarr olnud esindatud algusest peale, kuna ta oli ja on tšiili kõige populaarsem muusikariist. Sellest tulenevalt ühendab ja esindab ta kahte erinevat maailma: klassikalist ja rahvalikku. Kitarr on selle maa 200-aastase ajaloo selge peegeldus, näidates, kuidas paljud kultuurid on pidanud õppima rahumeelselt koos eksisteerima.