Fausto Beccalossi ja Claudio Farinone duo on sündinud erilisest loomingulisest alkeemiast, mis ühendab eelkõige jazzile orienteeritud akordionisti ning klassikalise taustaga, ent hingelt improviseeriva kitarristi. Need kaks erinevat lähenemist põimuvad sujuvalt, luues uue stilistilise ruumi, kus kohtuvad rikkalikud kõlavärvid ja harmoonilised tekstuurid.

Nende muusika sünnib heliliste märkmete pinnalt – justkui fragmentidest koosnev album, mis on loodud kahe muusiku kujutlusmaailmast tõusvate helijälgede kaudu. Need põimuvad omavahel nagu peeglite mängus: kord selgete ja täpselt noodikirja talletatud kujunditena, kord aga protsessi käigus kujunevate, uues valguses peegelduvate ja ootamatustele avatud helipiltidena. Olulist rolli mängib kõlavärvide dialoog: ühelt poolt akordioni harmooniline tihedus ja intensiivne kohalolu, teiselt poolt kitarri helivärvid ja nüansid. Muusikud liiguvad vabalt üle žanripiiride, ületades traditsioonilisi vorme ja esitusviise. Nende varasemad kogemused on lähtepunktiks uutele rännakutele, mis rikastuvad kohtumistest ja kultuuridest, ületades piire ning luues iga kord uusi muusikalisi radu.

Duo muusika ei ole ei klassikaline ega jazz – see ei ole täielikult kirja pandud ega ka täielikult improviseeritud. Lugude ja autorite valik jätab alati ruumi vabadusele, hetkelisele loovusele, variatsioonidele ja puhtale rändamisele helides.

„Playing Love“ on nende albumi pealkiri, pühendatud suurele geeniusele Ennio Morriconele, ning ühtlasi lähtepunkt nende tõlgendustele ka teistest filmimuusikast tuntud teostest.